Alustan seekord uue õppeainega, mille nimeks on “Digiõppevara”. Esimeses loengus tutvustati antud õppeaine olemust ning peamiseks teemaks oli digiõppevara ja selle levitamise platvormid. Kursuse jooksul tuleb lahendada kuus individuaalset ülesannet. Lisaks individuaalsetele ülesannetele on plaanis teha ka projekt, mille käigus loome grupiga oma digitaalse õppevara kogumiku. Nüüd siis aga esimese individuaalse ülesande juurde.
Esimeseks ülesandeks tuleb luua blogipostitus ühe valitud artikli kohta. Artikli teemaks on õpiobjektid ja repositooriumid. Kokku saab valida kuue artikli vahel. Uurisin mitmeid artikleid ning kõige enam jäi silma mulle Terje Väljataga, Sebastian H.D. Fiedler ja Mart Laanpere poolt välja antud artikkel, mis kannab nime “Re-thinking Digital Textbooks: Students as Co-authors”. Eesti keelde tõlgituna võiks seda mõista kui “Digitaalsete õpikute ümbermõtestamine: Õpilased kui kaasautorid”. Artikkel koosneb viiest peatükist: sissejuhatus, trialoogiline õppimine ja õpilaste kui loojate kontseptsioon, digitaalse vara kogude koostamine, digitaalse sisu kaasautorluse tasemed ning kokkuvõtvad märkused.
Sissejuhatuses räägitakse, kuidas aina enam igapäevaseid tegevusi on digitaliseeritud ning üle läinud internetti. Arengu peamiseks eestvedajaks on nutiseadmete omamise kasv. Tavaliseks on muutunud olukord, kus informatsioonile on võimalik juurde pääseda, seda tõlgendada ning muuta ka liikvel olles. Nutitelefonid, tahvelarvutid, sülearvutid - kõik need seadmed on muutunud õpilaste jaoks soodsamaks ja seega kättesaadavamaks. Selline areng võimaldab teha muutusi ka haridusvaldkonnas. Visioon, milles õpilastel on võimalik ise luua enda digitaalseid õppekeskkondi, on saamas üha enam reaalsuseks. Läbi selle saavad õpilased õppida võtma vastutust ja kontrolli oma õpitegevuse ümberkujundamisel. Õpilased saavad õppematerjalile anda oma tõlgenduse ja selgituse. Antud vaatenurga alt võivad õpilastest saada kaasloojad ehk kaasautorid.
Eestis on praegu hariduspoliitikas päevakohane teema, mis on sõnastatud kui “Eesti elukestva õppe strateegia 2020”. Antud strateegias on välja toodud projekt, mis kannab nime “digitaalne pööre koolis” ja selles on ka klausel, mis hõlmab ideed õpilastest kui loojatest. Õpilastelt oodatakse läbi selle idee koostööd, suhtlemist täiesti uutel viisidel. Koolidelt samal ajal eeldatakse, et kogu vajaminev infrastruktuur on vajalikeks toiminguteks olemas.
Teises peatükis antakse väike ülevaade trialoogilisest õppimisest ja õpilaste kui loojate kontseptsioonist. Eelmises peatükis sai mainitud, et nutiseadmete ning arvutite hulk õpilaste seas on suurenenud. Sellest tulenevalt on välja toodud, et vaja erinevaid raamistikke ja metafoore, et uut õppetegevuse vormi käsitleda ja jäädvustada. Välja on pakutud teadmiste loomise ja ülesehitamise metafoor, mida nimetatakse “trialoogiliseks mõtlemiseks”. Trialoogiline mõtlemine seob keskpunkti just tundelised (kognitiivsed) detailid. Kõige selle juures on oluline, et õpilased loovad ja arendavad ühiselt uudseid objekte mitmesuguste vahendite (digitaalsete) abil. Õpilaste kui loojate kontseptsioon ei ole kindlasti uus asi, kuid ühiskonna digitaliseerimine on muutnud tänast olukorda ning see omakorda annab võimaluse tekkida uut tüüpi loomingul.
Artikli kolmandas peatükis kirjutatakse uuringust digitaalse infosisuga suhtlemise kohta, mis viidi läbi kuues koolis. Uuringu raames kasutasid õpilased isiklikke digiseadmeid õppimiseks ning lisaks lasti neil ka kasutada, toimetada ning luua digitaalseid õppevahendeid. Uurijate analüüsi kohaselt selgus, et kui trialoogilisi õpistsenaariume rakendati edukalt, siis osalesid õpilased aktiivselt looja rollis. Õpilaskesked teadmised väljendusid eelkõige kollaažina. Selline praktika toetaks hästi kaasautorluse aspekti.
Internetis on nii õpetajatel kui õpilastel ligipääs erinevale õppesisule ja -materjalile. Kindlasti on need erineva kvaliteediga. Osale materjalile võib ligipääs olla vaba ning mõnele piiratud. Kvaliteetselt toodetud sisu on tavaliselt salvestatud spetsiaalsetesse hoidlatesse ning neil on eristatud litsentsimudelid ja metaandmed.
Neljandas peatükis kirjeldatakse digitaalse sisu kaasautorluse tasemeid. Tasemeid on kokku seitse. Alustades kõige madalamast: tarbimine, annoteering (annotate), manipuleerimine, esitamine, laiendamine, remiks ning looming. Tarbimine on kõige madalam viis sisuga suhtlemiseks. Kuna see tasand ei hõlma sisu muutmist või manipuleerimist, siis võib see lugeda 0-astmeks. Annoteerimise (annotate) käigus lisatakse sisule mitmesuguseid metaandmeid, olgu need siis meeldimised, hinnangud või kommentaarid. Manipuleerimise astmel võivad õppijad täita lünki või asetada näiteks elemente õigesse kohta täites lünki. Esitamise puhul lahendavad õpilased ülesandeid ning sisestavad küsimustele vastuseid. Tulemused esitatakse kontrollijale (õpetajale) ülevaatamiseks. Laiendamise puhul lisatakse algmaterjalile sisu juurde, mis aitab antud materjali täiendada. Põhiosa jääb samaks. Remiks aga tähendab juba algse sisu muutmist. Selle käigus muudetakse, lisatakse või eemaldatakse mitmesuguste elementide osi. Sisu algne tähendus ja autori eesmärgid võivad sellega muutuda.
Loomise puhul arendab inimene sisu ise.
Artikli viimases ehk viiendas peatükis võetakse kõik olulisemad terminid kokku. Olulisemad neist on “õpilased kui loojad”, “trialoogiline mõtlemine”, “teadmiste loomine”. Lisaks võib tuua välja aspektid nagu digitaalsed tavad ning produktiivsus ja loominguline kaasautorlus. Kõige selle juures tuleb uurida, millise digitaalse sisu pakkumise mudelid sobivad haridusele kõige rohkem pidades silmas just “õpilased kui loojad” aspekti. Osa õppematerjali on kaubandusliku eesmärgiga. Kui osa kontrollist läheb üle õpetajatele ja õpilastele, siis on sellest pikemas perspektiivis kasu kõigile.
Kommentaarid
Postita kommentaar